Mariana Atencio Räägib Oma Uuest Raamatust, Perfektselt Sina

2024 Autor: Steven Freeman | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 08:16

Ajakirjanik Mariana Atencio polnud alati ise nii kindel. “Kui läksin üle ingliskeelsele televisioonile, tekkisid mul kõik need kahtlused:“Kas ma tõesti saan seda teha?” - rääkides eetris inglise keeles, elades elades ja hüpates päeva suurimate lugude juurde keeles, mis pole minu esimene,”räägib ta ajakirjale CHICA. Kuid tal oli ka soov tuua hispaania keeles kajastatud lood, mis on tema Ladina-Ameerika kogukonna lood, laiemale publikule. Aitasid noorte julgustused ja armee sotsiaalmeedia jälgijaid. Toetust said „mi gente, inimesed meie alaesindatud kogukonnast, inimesed, kes on täielikult kakskeelsed ja tahavad näha meie lugusid peavoolumeedias“.

Enda hirmudest ülesaamiseks võttis Peabody auhinna võitja, 34, 2016. aastal usuhüppe, jättes stabiilse ja tunnustatud viieaastase karjääri Univision and Fusioni reporterina, et alustada otsast ja sillutada NBC-s enda jaoks uus tee.. Pärast seda on ta katnud loodusõnnetuste tagajärjed nagu orkaan Maria Maria Puerto Ricos ja laastav maavärin Mehhikos, tõlkides sageli eetris hispaania keelt ja andes hääletutele laiendatud hääle. MSNBC ja NBC korrespondent kirjeldavad seda kogemust ja palju muud oma debüüdi käigus autorina Perfectly You (Harper Collins), raamatus, mis tähistab võimet olla iseendas ja haarata oma ladinaaeda.

Oma raamatus kirjeldab ta, kuidas ta läks üle ingliskeelsele meediale, saades üle ebakindlusest nii aktsendi kui ka kuuluvustunde osas. „Mõnikord, kui olete ruumis ainus latiinlane ja proovite heita lugu DACA-st, Venezuelast või sisserändest, peate selle loo eetrisse toomiseks olema kahekordselt kirglik, sest teie ümber pole nii palju inimesi mis mõtlevad neile lugudele ka päevauudiste pealkirjadena,”tunnistab ta. "Ajakirjanikena määrame me iga päev rahva päevakava, mida rahvas sellest räägib."

Lateninaks saamine peameedias kaasneb sotsiaalsete kohustustega, tõdeb Atencio: „Asi pole selles, et palgata vähemusesse kuuluv inimene ja seejärel hääldada see hääl olemasolevasse. Asi on autentsuse säilitamises, et saaksite oma kogukonna vajadusi jätkuvalt kajastada. See on tõesti minu eesmärk.”

Sisserändajana on ajakirjanikul olnud võimalus suhelda oma riigist lahkuvate inimestega, et otsida American Dreami ohutust ja tulistamist. „Ma sain latiinana aru, miks need pered põgenesid ja miks te kõnnite koos lapsega üle 2000 miili, et viia see ohutusse paika. Ja siis oli nii suur valu, et teie laps temast lahti rebiti, seda laastav kuulda,”rääkis ta Kesk-Ameerikast saabuva rändehaagissuvila vanemaid intervjueerides. "Inglise keeles kaabeltelevisioonis annate televaatajatele võimaluse kuulda neid ilma hääleõiguseta ja ilma subtiitriteta, hispaanlastel on võimalus rääkida oma lugusid ja humaniseerite arutelu."

Ta tegeleb ka poliitilise ja humanitaarkriisiga oma kodumaal, ülesandega, mis tabab kodu lähedal. “Pidin 2017. aastal oma õe kohale tooma, sest pärast isa kaotust Venezuela tervisekriisi ajal olid nad meie naabruses pisargaasid,” räägib autor. 2018. aasta veebruaris oli ta isa Alvaro Atencio poolel, kui ta suri pärast nädalaid kopsupõletikku võideldes ja kopsoperatsiooni ajal Caracase kahanevate meditsiiniliste ressurssidega haiglas.

Ehkki tal oli Venezuelas õnnelik lapsepõlv, tunneb ta, et on kaotanud oma riigi, kus üles kasvanud - kaotanud Nicholas Maduro juhtimisel. Ta räägib marssimisest 2007. aastal demokraatiat toetava üliõpilasliikumise tänavatel, kes protestisid pärast seda, kui valitsus sulges RCTV uudistejaama. "Me olime pisaragaasid, nad avasid meie jaoks veekahurid ja see kogemus kujundas tõesti minu kirge võidelda vabaduse eest ja olla ajakirjanik," räägib naine.

See unistus sai teoks tänu stipendiumile õppida 2008. aastal New Yorgi Columbia ülikoolis. “Minu jaoks oli see nagu pudelis sõnumi saatmine. Saatsin need avaldused välja ja kui sain selle meili, et mulle määrati stipendium Columbiasse minekuks, oli kogu see jumala kirjutamine,”räägib naine.

Ehkki ta nabas tööd, mille poole püüdles, räägib ta oma raamatus esimesest ajakirjandusest (New Yorgi El Diarios) vallandamisest. Pärast Ivy League kooli lõpetamist pidi ta otsima tööd ilma viisata ja peaaegu dokumentideta. "Tundsin, et mul oli otsmikul kleepuv märkus, mis ütles:" Ära palga seda inimest."

Atencio on katnud ja kogenud oma osa kannatustest nii tööl kui ka väljaspool seda. Isale pühendatud memuaari kirjutamisel oli ainus võimalus isiklikuks saada. "See raamat hõlmas nii palju hingeotsinguid," ütleb naine. “Minu pere on väga privaatne ja neil oli raske jõuda mõtteni, et kogu meie elu hakatakse avalikustama. Mu abikaasa on väga privaatne ja räägin ka sellest, kuidas leidsin armastuse loodusõnnetuste, poliitika ja sisserände keskel. Ja ma olen oma elu kõigis tahkudes äärmiselt avatud, see on osa täiuslikust minust, autentsusest ja avatud raamatust.”

Ta soovitab oma lugejatel mitte lasta end heidutada ja jätkata oma unistuste elluviimist - unustamata seda, kes nad parasjagu on. "Tööl ja isiklikus elus peate olema autentne," rõhutab Atencio. "Peate olema enda suhtes tõeline selles osas, mida soovite." Tema puhul tähendas see seda, et me ei lasknud end ühiskonna survest kinni hoida ja pidime hoidma laste saamist. Kuigi ta on enda sõnul oma hingesugulasega õnnelikult abielus, soovib ta enne emaks saamist keskenduda karjääriplaanidele ja ambitsioonidele. "Mu abikaasa tahtis eelmisel nädalal lapsi. Meil oleks juba kolm last, kui see oleks tema otsustada,”naerab ta.

Täiuslikult jõuate juunis kogu riigi raamatupoodidesse ja saate oma eksemplari ette tellida